Treener Jorgen Matsi: Kuidas motiveerida ennast spordiga alustama

jorgen
Treener ja spordipsühholoog Jorgen Matsi

Treener ja psühholoog Jorgen Matsi arutleb motivatsioonist ja liikumisest.

Kõik teavad, et sport on kasulik. Enamus täiskasvanuid ilmselt oskavad nimetada kasu, mida nad võiks saada natuke rohkem liigutamisest.  Sellegipoolest ning hoolimata rahvaspordiürituste osavõtunumbrite kasvust on istuv eluviis ja ülekaal tõusutrendil probleemid. Milles asi?

Öeldakse, et kõige raskem asi alustamise juures on alustamine. Müstiline asi nimega „motivatsioon“ on see, mille puudumisega tihti ka käegalöömisi ja ebaõnnestumisi põhjendatakse. Mille peale tihti ei mõelda, on see, et kehalise aktiivsuse tõstmine ongi keerukas ja pikaajaline käitumise muutus. Selle suhtes ei ole olemas ühte ainsat „motivatsiooni“ vaid on dünaamiline hoiakute, käitumiste ja emotsioonide kogum, mis igaühel meist erinev. Selle sasipuntra lahti harutamisega jäädakse tihti hätta. Segases olukorras aga pöördub mõistus sisseharjunud mustrite poole, mis takistab igasugust muutust. Kuidas sellest nõiarattast end välja rebida?

Toon iseenese näite

Selle aasta alguses sain õnnetu vigastuse, mida pidi ravima operatsiooniga. Harjumuspärastele treeningutele naasesin pea neli kuud hiljem ning pea kümme protsenti raskemana – mugav oli oluliselt vähenenud aktiivsuse foonil jätkata toitumisega, mis oli isegi külluslikum kui sel ajal, kui rohkem trenni sai tehtud.

Nüüd olen vaikselt alustanud oma kahe lemmikuma harjumuspärase sporditegevuse. Käin taas brasiilia jiu jitsu treeningutel maadlemas ning tiksun natuke joosta. Jooksmine on tegevus, mida regulaarselt tegin viimati kaks suve tagasi. Tegelikult ei ole üldse tähtis, millega täpselt (taas)alustada.

Tuleb valida see, mille suhtes on kõige parem enesetõhususe, meeldivuse ja saavutustunde suhe. Enesetõhusus on usk sellesse, et saadakse mingi valitud ülesandega hakkama. Spordiga tegelema hakkamise juures tähendab see kolme asja.

Esiteks: Kas ma usun, et ma saan nüüd selle konkreetse ühekordse käitumismuutusega hakkama? Saan tossud jalga ja õue või mitte?

Teiseks: Kas ma usun, et see võiks mulle olla meeldiv? Meeldivus siinkohal on lai mõiste – kehaline tegevus iseenesest ei ole tihti väga mõnus. Raske on, higistama ajab. Aga see on tegija enda otsustada, millele ta rohkem tähelepanu suunab – kas ebameeldivale kehalisele enesetundele soorituse ajal või mõttele, et „Ma suudan!“ Kas teadvustad seda mõnusat tunnet, mis saabub mõnda aega peale liigutamist?

Kolmandaks: Kas ma usun, et pikemaajalisem käitumise muutus on võimalik? Kas seda toetab mingisugune pikemaajalisem eesmärk?

Tuleb valida see, mille suhtes on kõige parem enesetõhususe, meeldivuse ja saavutustunde suhe.
Tuleb valida see spordiala, mille suhtes on kõige parem enesetõhususe, meeldivuse ja saavutustunde suhe.

Tagasi minu isiklikule näitele: olen seadnud endale mitmekihilisi eesmärke.

Esiteks lihtsasti mõõdetav käitumuslik eesmärk saada end õue ja jooksma vähemalt kaks korda nädalas. Vahel kui tõsine viitsimatus peal, siis trikitan end selliselt, et mõtlen, et panen lihtsalt jooksuriided selga – ega see ju millekski ei kohusta. Kui aga riided seljas, siis enamasti leian, et tasub minna ka.

Teiseks suurendada joostavat distantsi iga kord 10% (alustasin kolmest kilomeetrist) niikaua, kuni jooksen järjest 10 kilomeetrit pulsiga, mis on alla 145.

Kui 10 km saab täis, siis hakkan pisitasa jooksma kiiremini (igal korral sekund-kaks kilomeetriajalt maha lihvides, säilitades samal ajal madalat pulssi) kuni jooksen kiiremini kui tunniga. Kaugustes terendavad soovid venitada jooksu kestvust pikemaks ning osaleda mõnel rahvajooksul, aga kas sellel või järgmisel suvel – see polegi niiväga tähtis.

Ennast alustama saada on lihtsam, kui tegevus pakub ka muud peale lihtsalt mõtte “teen trenni”.

Kui ma poleks seda kõike enda jaoks niimoodi läbi mõelnud

Ma olen võrdlemisi kindel, et kui ma poleks seda kõike enda jaoks niimoodi läbi mõelnud, oleksin esimesel jooksul pingutanud üle nii distantsi kui tempoga juhindudes mälestusest, millele vastav vorm oli mul viimati aastaid tagasi. Kogemus oleks olnud ebameeldiv, jalad oleksid pärast mitu päeva valutanud ning koguda initsiatiivi regulaarsuseks, oleks olnud väga raske. Praegu aga on kogemus olnud ainult meeldiv ning vaikselt hakkab tekkima uskumus, et äkki saangi suvi läbi sellist rutiini hoida ning samas edasiminekut kogeda.

Ning siit tuleb võib-olla kõige tähtsam. Inglise keeles on raskesti tõlgitav, aga väga tabav lause: Don’t exercise, play a sport“, mida võiks tõlkida lihtsalt, et „Ära treeni vaid hoopis mängi (sporti).“ Brasiilia jiu jitsu on minu jaoks niikuinii sportmäng. Sellega on lihtne – see on võistluslik, seal on sotsiaalne element ja palju õppida. Seega kui kehaline vorm lubab võib ka teistele (taas)alustajale julgelt soovitada mõne sobiva sportmängu leidmist, selmet üksi jõusaalis rassida.

Üksinda jooksmisega on raskem, kuid hetkel olen avastanud, et sugugi mitte võimatu. See on minu jaoks muutunud mänguks iseendaga – vahva on vaadata ümbrust ja seal detaile tähele panna. Vahva on võistelda iseendaga – kord tagant sundides, kord just tagasi hoides. Võidan igal juhul, iga sammuga. Tuli lihtsalt alustada.

Minu spordi- ja muudest tegemistest ning spordimotivatsiooni ja muuga seotud mõtetest saab lugeda Facebooki lehe vahendusel facebook.com/jorgenmatsi või jorks.wordpress.com blogist.

juuni 8, 2015