Mehed rühmatreeningusse — kes ütles, et aeroobika on ainult naistele?!

Oma mõtisklused pani kirjas NTC Baltikumi Master Trainer Sandra Raju.

22100_10153187759609596_2006854797903957526_n

Aeroobika on aastakümneid olnud eelkõige naiste ala või vähemalt on seda väidet laiemale üldsusele püütud pähe määrida.

Kui Jane Fonda umbes 30 aastat tagasi aeroobikale kui treeningstiilile alguse pani, olid teemas praegusel ajal stiilipidudel populaarsed kootud säärised, värvilised peapaelad ja veelgi värvilisemad retuusid, mis oma kirevusega ka kõige troopilisemad linnud ja liblikad endale lähedale oleks meelitanud. Eks ole riietusstiil ja mood on ka praegusel ajal spordiklubides suure fookuse all, kuid juurde on lisandunud pigem spordirõivaste funktsionaalsus ning tehniline väärtus, mis aitavad inimestel ohutumalt ja parema enestundega treenida. Rõõm on tõdeda, et lisaks teadlikumalt treenimise aspektile on saalidesse juurde tulnud ka meessoost isikuid, kes oma läbi higistatud särkide ning naerul nägudega kinnitavad saalist väljudes fakti, et sai ikka veits trenni tehtud küll.

“Olen võtnud endale südameasjaks, et meie Eesti mehi on vaja rohkem ning efektiivsemalt liikuma saada.”

Rühmatreeningud või aeroobika, kuidas seda siis laiemalt tuntakse, on aastate jooksul arenenud kergelt kentsakast üles-alla hüppamisest ning keerukatest koreograafilistest sammudest väga erinevateks treeningstiilideks, mille seast leiab endale sobiva stiili iga spordisõber. Stiile ja meetodeid, kuidas end vormis hoida on palju, kuid inimeste üldine arvamus on suures pildis jäänud samaks – rühmatreeningud, see on rohkem mingi naiste värk. Aga kas ikka on?

Äge – täna oli Virus juba 3 ägedat kutti higi tegemas – go #NTC ! 💪👏 #mehedrühmatrenni

A photo posted by Sandra Raju (@sandraraju) on

Olen piisavalt entusiastlik ja julge pealehakkamisega, et seda arvamust ümber lükata ning vajadusel need mehed käe kõrvale võtta ning jõusaalist vahelduseks treeningsaali eskortida. Olen võtnud endale südameasjaks, et meie Eesti mehi on vaja rohkem ning efektiivsemalt liikuma saada ning mis võiks olla parem viis kui seda kõike teha koos oma kaasadega – nende klassikaliste aeroobikutega! Olen kuulnud palju väiteid teemal “mulle meeldibki mu (abikaasa) õllekõht”, “mulle ei meeldi higi” või “tööd on liiga palju, et trenni minna”… Vabandused kõrvale jättes on tegemist väga põletava probleemiga, mis mõjutab meie kõigi elusid suuremal määral kui me hetkel ette oskame kujutada. Pisike Eesti on liiga habras, et lubada endale luksust oma mehed vormist välja lasta ning pärssida nende võimet loomaks uusi ja entusiastlikke eestlasi. Mees on alati olnud perekonnapea ning suureks eeskujuks nii oma abikaasale kui ka lastele. Kui meie mehed ja naised on füüsiliselt aktiivsemad siis on seda ka meie lapsed, kellest kasvavad peagi uued emad ja isad. Terves kehas terve vaim – see pole pelgalt lause vaid nii ongi!

Motivatsioon on nagu Spunk Pipi Pikksuka raamatust – seda võibki otsima jääda. Me teame hästi, et nii mehed kui ka naised – me kõik treenime mingil määral kellegi teise pärast ja see on täiesti aktsepteeritav senikaua, kuni see meetod töötab ning sind iga päev diivani kaitsva embuse käest liigutama tirib. Oluline on vastu panna tugitooli kutsuvale kõnele teemal, “kutt, see diivan on nii mugav – kuhu sa lähed!”, lüüa välisuks jalaga lahti ning lasta end vabaks, kas siis värskes õhus või treeningsaalis. Tähtis on just see esimene samm diivanilt ukseni, siis ukselt õue ning siis õuest trennimaale.

Ja pisike motivatsioonikas meeste jaoks