Margus Punab: meeste #metoo ehk Kuidas meestele haiget teha?

Meest traumeeriv seksuaalne väärkohtlemine ei pruugi olla suunatud otseselt tema enda vastu, vaid puudutada valusalt hoopis tema lähedasi või väärtushinnanguid, kirjutab meestearst Margus Punab.

Kuna käigusolevat sugudevahelist aktiivset diskussiooni iseloomustab minu hinnangul kõige enam teineteisest möödarääkimine, siis pean alustama definitsioonidest. Seksuaalne ahistamine on isiku suhtes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsilise seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on kellegi väärikuse alandamine.

Margus Punab, meestearst

Tunnistan, et minule ahistamise sõna subjektiivselt ei meeldi, seetõttu kasutan järgnevas tekstis mõistet «seksuaalne väärkohtlemine», mille definitsioon minu jaoks on analoogne eeltooduga, ühe lisakomponendiga – väärkohtlemisel on füüsilised ja/või psüühilised negatiivsed tagajärjed.

Esmalt pean tunnistama, et isiklik klassikalise seksuaalse väärkohtlemise kogemus on mul pea olematu. Kui üldse keegi on mind seksuaalselt väärkohelnud, siis olen see olnud mina ise.

Kõige lähedasema välise kogemusena võin välja tuua traumakomponendita situatsiooni, kui ühe afterparty käigus jõudsime sõpradega tolleaegsesse Tallinna juhtivasse homoklubisse, kus siis kaks lesbilist naisterahvast testisid mänguliselt minu õigust selles klubis pidu jätkata.

Oluline erinevus meile laiemalt tuttava naiste #metoo kogemustega näib olevat see, et meest traumeeriv seksuaalne väärkohtlemine ei pruugi olla suunatud otseselt tema enda vastu. Palju valusamad võivad olla tegevused, mis on kas otse, kaude või suisa mõtteliselt suunatud sinu lähikondsete või sinu väärtushinnangute vastu. Ajalugu ja kultuur on täidetud just sellesuunalistest seksuaalsetest väärkohtlemistest ja nende kirjeldustest. Sinna laiemasse ringi jäävad ka minu subjektiivselt kõige traumeerivamad kogemused.

Pubekate striptiis

Võin tuua kaks isiklikku sügavalt seksuaalse ahistamise komponendiga häirivat kogemust ja ühe õnnetu, domineerivalt kaastunnet tekitava juhu jätan tagataskusse. Eriti huvitav juhus oli see, kus sama ürituse raames osutusin ühel päeval ahistajaks ja teisel ahistatuks. Kõik algas sellest, et korraldasime siduserialaga koos ühe rahvusvahelise konverentsi.

Esimese päeva kultuuriprogrammi korraldasin mina ja teise päeva oma kolleegid. Kutsusin esimese päeva õhtuks esinema Erki Otsmani, kes siis esimese kontserdipoole esines mehena ja teise naisena. Tulemuseks oli see, et mitu head kolleegi ei võtnud pikalt enam minu teret vastu.

Teise päeva sotsiaalne üritus toimus kuulsas Pärnu õllekas ja esinema oli palutud tantsustuudio. Minu närv ei pidanud vastu sellel momendil, kui 9–10-aastased tüdrukud hakkasid kergelt purjus alfaisastele kankaani tantsides oma olematuid rindu õõtsutama ja sabaalust vilgutama.

Teine juhus oli seotud ühe jõulupeoga, mis toimus selle aja tuntud Tartu ööklubis. Peo kultuuriprogrammi kulminatsiooniks kujunes mastaapne striptiisiga vürtsitatud šõutants. Õnnetuseks valis üks esinejatest oma sihtmärgiks minu ja pidin siis aitama tütarlapsel tema rinnahoidjast vabaneda. Süllelangenud rinnahoidja alt tuli nähtavale aga puberteedi algfaasi (Tanner 2-3) naisekeha, mida tugeva meigiga hästimaskeeritud näo taga mitte ei oodanud.

Õhtu kulminatsiooniks mulle oli aga hetk, kus varsti pärast seda esinemist abikaasaga ürituselt lahkudes mängisid vaid mõniteist minutit varem meile striptiisi teinud tüdrukud fuajees oma vanemaid oodates aega parajaks tehes kulli.

Mõlemad juhud tekitasid mulle tõsise seksuaalse alatooniga häirituse, sedavõrd tugeva, et selleaegse emotsiooni kehataju on minus säilinud praegusajani. Ilmselt seletab seda häiritust osaliselt asjaolu, et kodus kasvas esinenutega umbes samaealine tütar. Ma ei saa siiamaale aru esinenud laste vanematest ega ka mitte tantsukoolide juhtidest ja treeneritest, kuidas on võimalik sellisel moel lapsi väärkasutada.

Akadeemiliselt oleks huvitav analüüsida, mis on neist tüdrukutest tänaseks saanud. Et vältida etteheiteid, miks ma siis midagi ette ei võtnud, võin selgelt öelda, et võtsin küll. Kuna tundsin klubiomanikku, siis saime vestluses kokkuleppele, et alaealised enam sel moel ei esine. Avalik kiri, mis sai siis alustatud, on mul arvutis tänaseni alles. Jah, Pärnu tantsustuudio juhiga ma kontakteerunud ei ole, kuigi põhjust oleks ilmselt enamgi leidunud, kui siin kirjas. See on minu taak kanda.

Liiga väike peenis

Otsese meeste soospetsiifilise väärkohtlemise osas pean põhiosas tuginema arstikabinetist saadud kogemustele. Pisukese analüüsi alusel kohtun oma kabinetis igakuiselt kahekohalise arvu meestega, kelle arsti juurde pöördumise põhjuste taga kumab kas otsene või veidi kaude seksuaalne väärkohtlemine.

Õnneks on lapsepõlveperioodi räigemad, füüsilised ahistamised meie kliiniku igapäevapraktikas harvad. Küll aga ei unusta ma mitte kunagi lastearsti ja psühholoog-psühhoterapeudi Lemme Haldre selleteemalist ülisuure energiaga laetud kohalikku Tartu kogemust käsitlevat ettekannet Eesti Akadeemilise Seksuoloogia Seltsi konverentsilt Tartu Kunstimajas, mille järel ei olnud mina suuteline väriseva hääle tõttu konverentsi juhtima ja järgmine esineja, üks Eesti juhtivaid psühholooge, ei suutnud mitme minuti jooksul oma ettekande esimesest kahe sõna kordamisest edasi liikuda.

Esiteks kirjeldan meestele suunatud seksuaalse väärkohtlemise tüüpsituatsiooni. Selleks on suhe, mis hakkab ühel või teisel põhjusel lõppema, sageli ka suhe, millest naine püüab väga kiiresti välja pääseda. Mis on siis kõige tõhusam ja kindlam meetod suhte lõpetamiseks – ikka partnerile maksimaalselt haiget teha.

Tööalase kogemuse alusel on naisepoolne füüsiline väärkohtlemine vene kultuuriruumis jätkuvalt suhteliselt sage, eesti ruumis aga pigem erandlik. Eesti naised kasutavad tõhusalt oma vaimset ja verbaalset üleolekut ja teevad kes rohkem, kes vähem intelligentsemalt oma partneritele selgeks, et nad on impotendid, vahekord kestab liiga lühikest aega, seks on liiga harv, või järjest sageneva trendina (eelmised mured on ju tänapäeval kenasti ravimitega korrigeeritavad/forsseeritavad), et peenis on liiga väike ja üleüldse ei suuda mees sellise varustusega naise seksuaalseid vajadusi mingil moel rahuldada.

Suhe saab tõesti kiiresti otsa, aga tagajärjeks on aastas sajad, kui mitte tuhanded terved noored ja keskealised mehed, kes hoiduvad kuid ja vahel isegi aastaid eemale igasugusest sotsiaalsest suhtlemisest, mis sisaldaks väiksematki riski viia uue kehalise või emotsionaalse lähedusseisundini.

Allikas: Postimees